Vanemal ajal kasutati õlle käitamiseks eelmisest õlleteost järelejäänud pärmisetet või kuivatati selleks pärmiseeni sisaldav õllevaht. Vedel pärm koguti kääritõrre või ankru põhjast anumasse ja säilitati suletult jahedas kohas. Arhailisem säilitusviis on kuivatamine. Selleks kasteti imav materjal õllevahu sisse, kuivatati ja pandi kuiva kohta tallele. Pärmi laenati tihti naaberperedest või isegi naabervallast. Parimaks pärmiseente paljunemistemperatuuriks loetakse 27-35°C. 50-60°C juures need aga juba hävivad, seega tuli hoolega jälgida virde temperatuuri. Õlle "käitamisel" tuli olla vaikselt, sest muidu "õlu põrub ja kohkub ära" ega lähe käima. Õigel käärimisel kattub õlu ühtlase suuremullilise vahukorraga, mis pidi olema nii paks, et "hiir saaks mööda seda üle minna". Tõrre kohale tõstetud tikk kustus koheselt lenduva süsihappegaasi mõjul. Kogu
ulatuslikumaks muutusid ümberasumismeeleolud 10 aastat hiljem just Räpina kandis Lõuna- ja Kagu-Eestis. Nendele, kes omavoliliselt lahkujatest kätte saadi, anti avalikult peksa. Lahkujate soov oli leida mujalt vaba maad, sest Eestis kuulus maa mõisnikele ning isikliku vabaduse puudumine andis mõtte otsida maad või elukohta mujalt. Eesti ümberasumisliikumisele aluse panijate rühm asus teele 10. mail 1855 Väimela Kirumpää kõrtsi juurest. Väimelast lahkus 16 meest ja 14 naist. Naabervallast Joosult 1 mees ja 5 naist, ning Põlgaselt 3 meest ja 1 naine. Lahkuti Saraatovi linna ja teekond kestis 3 kuud ning 20 päeva. Sinna jõudes sai aga selgeks, et Saraatovi ümbruses vabu maid enam ei ole. Ümberasujad leidsid endale peatuspaigaks saksa asunduse Krasnojaris, kust suunduti hiljem ka Samaara kubermangu ja asutasid seal 1858. aastal Lifljandka asunduse. Nii tekkis vanim eesti asundus Samaaras 1858. a.
annaabi.ee 
