Tõde ja Õigus II Terve tekst
Millegi pärast on nii hea kiskuda puilt ja
põõsastelt nende elumahlaseid udemeid ja tunda, kuis nad elumahlastavad su käegi, kui surud
nätsked lehed peos ühiseks hulgaks -- õrnroheliseks palliks, millega hakka kas või mängima,
nagu oleks ilm täis rohelist rudisevat sula lund.
Nõnda huupi minnes jõuab ta uuesti rajale ja näeb seal natukese maa peal Pearut seismas
kraavikaldal. Indrek mõtleb esiti üle kraavi hüpata ja otseteed edasi minna, nagu ei paneks ta
naabermeest tähelegi, aga siis hüüab ta äkki, endalegi nagu ootamata:
,,Tere ka, teispere isa!"
Pearu pöördub tema poole ja Indrek näeb, et tema vanas ja murelikus näos -- jah, täna näeb
Indrek, et ka Pearu nägu on vana ja murelik, sootuks vana ümbritseva rohelisuse kõrval -- et
tema näos ilmneb naeratus ja nagu tänulik mahedus. Silmist on ajuti välkuv valge täiesti
kadunud, silmad on päris sinised, kui ta ütleb:
,,Näeh, teispere Indrek ka linnast välja lastud."
annaabi.ee 
