Eesti keskaeg
Nii tekkis keskajal Eesti alal 9 linna.
Varasematest linnalistest keskustest ei kujunenud linnadeks Otepää. Lihula, Varbola, kuigi Otepää ja lihula
linnuste juurde tekkisid alevid. Uute keskustena kerkisid alevid Põltsamaa, Koluvere, Kuressaare, Laiuse,
Kirumpää, Helme jt. linnuste juurde (keskajal oli eestis kokku 14 alevit).
Linna oluliseks tunnuseks oli eriline õiguslik korraldus, mis põhines linnaõigusel. Eesti linnade õiguslik
korraldus kujunes välja varem naabermail tekkinud linnade eeskujul. Nii kehtestati
Tallinnas, Rakveres, Narvas Lüübeki õigus
Uus-Pärnus, Viljandis, Tartus, Paides Riia õigus
Haapsalus ja Vana-Pärnus piiskopi õigus.
Linnaõigus andis linnadele laialdase omavalitsus linna asjade korraldamisel ja ka välissuhetes. Linna
võimuorganiks oli raad ehk magistraat mille liikmete arv eri linnades oli erinev. Kõige mõjukam oli
Tallinna raad, mis XIV saj. koosnes 24 liikmest (e. raehärrast)
annaabi.ee 
