Hägusad süsteemid
Mitteläbipaistva hägusa süsteemi puhul võiks tõmmata kaudse paralleeli
inimesega, kes mõtleb ühte kuid räägib teist. Osutub, et läbipaistvus ei ole
hägusate süsteemide vaikimisi tagatud omadus. Üks tähtis tegur, mis
mõjutab niihästi interpolatsiooni hägusas süsteemis kui süsteemi
läbipaistvust, on sisendi liikmesfunktsioonide eristatavus, mida näiteks
kolmnurksete liikmesfunktsioonide puhul iseloomustab liikmesuse väärtus
punktis, kus naaberliikmesfunktsioonid lõikuvad (ülekate). Praktikas jääb
see näitaja enamasti 0.25 ja 0.75 vahele [11] ning tüüpiline väärtus on 0.5.
Vaatleme ülekatte mõju reeglite interpolatsioonile lihtsa näite abiga.
Kontrueerime viis 6-reeglilist hägusat süsteemi, mille
sisendliikmesfunktsioonide ülekate on vastavalt 0.0, 0.25, 0.5, 0.75 ja 1.0.
Kuigi muud parameetrid (miinimum t-norm, maksimum s-norm ja
raskuskeskme häguärastamine) on kõigil süsteemidel samad, tingib