-11. sajandil Skandinaaviast (Rootsist, Norrast ja Taanist) pärit sõdalased. Ise nad nimetasid viikingiteks. Sõna vik tähendab muinasskandinaavia keeles merelahte. Lääne-Euroopas tunti neid normannidena, slaavlased nimetasid neid varjaagideks. Enamik skandinaavlasi olid vabad inimesed. Tähtsamaid küsimusi otsustasid vabad taluperemehed ehk bondid ühistel koosolekutel ehk tingidel. Seal mõistel kohut ja sõlmiti kokkuleppeid naaberkogukondadega. Taluperemeeste seast kerkisid esile jõukamad ülikud - sugukonnavanemad ja hõimujuhid. Tähtsaimaks jumalaks oli viikingite jaoks Odin - jumalate ja inimeste isa, kes valdas kõrgema tarkuse ja nõiduse kunste, oli ka kaupmeeste ja sõdalaste kaitsja. Piksejumalaks oli Thor. Usuti, et lahingus langenud sõdalased lähevad pärast surma erilisse paika - Valhallasse. Viikingilaevad olid suhtelised väikesed, kiired ja madala süvisega ning suure raapurjega. Viikingid olid nii
Enne 900. aastat oli kuningas olemas vaid Taanis (ja toogi valitses vaid üht osa maast), Kuid 11. sajandiks oli monarhia kehtsetatud juba kõigis Skandinaavia maades. Mehed olid võimukad, kuid viikingi ühiskonnas oli tähtis positsioon ka naistel. Abielu tähendas viikingitel võrtsete osapoolte liitu. Ting oli kohalike vabameeste koosolek, mida peeti kord või paar aastas. Ting kehtestas seadusi ja toimis ka kohtina, seal tehti tähtsamad otsused, mõisteti kohut ning sõlmiti kokkuleppeid naaberkogukondadega. Reisimine: Norra ning osa Rootsist on mägine. Ulatuslike alasid katab mets, head põllumaad napid. Maad mööda liiguti jala, vankrites või ratsa, ent kui võimalik, reisiti mööda veeteid, sest see oli ohtum ja kiirem. Korralike teid neil ei olnud, enamasti oli tegu sillutamatta radatega. Soistes piirkondades kasutati teede rajamiseks hangu, tihedama liiklusega lõikudel, aga ehitasid nii puust (palkidest või kisklaudadest) kui kivist vankriteid
annaabi.ee 
