tõmmatud joont. Iga horisontaalpind on teatud kõrgusel nullnivoost. Horisontaalide lõikevahed on normidega määratud ja sõltuvad põhiliselt plaani mõõtkavast, aga ka reljeefi iseloomust. Reljeefi kumerate vormide puhul tuleb määrata kalde suund, selleks kasutatakse horisontaalidele ristsuunas joonistatud langekriipsusid. Mäe või künka puhul jäävad kaldekriipsud väljapoole horisontaali, aga lohkude puhul sissepoole. Nõlva kallakust iseloomustaad kaardil naaberhorisontaalide vahelised kaugused. Mida järsem on nõlv, seda väiksem on alus ehk naaberhorisontaalide vahe. Horisontaalidele kirjutatakse juurde kõrgusarvud. Numbrid kirjutatakse tõusu suunas ja horisontaali katkestuskohta. Horisontaalide kõrgusarvud peavad olema lõikevahe kordsed. Reljeefi kujutamisel peab kogu plaani ulatuses olema kasutatud üks ja sama horisontaalide lõikevahe, kui mõnes plaani osas on vajadus kujutada reljeefi täpsemini, siis on kasutusel poolhorisontaalid ja
asub palju maastikusituatsioonielemente ja kontuure. Kõige levinum reljeefi kujutamise viis on horisontaalide viis. Horisontaal on mõtteline joon, mille kõik punktid on ühesugusel kõrgusel. Kujutleme, et maa-ala reljeef on lõigatud kihikaupa nivoopinnaga paralleelsete pindadega, mille kõrgused on ühesugused. Lõike jooned ongi horisontaalid. Horisontaalid Kui nö lõikepinnad on võrdete vahedega 0,5m; 1m jne, siis kaugused väljenduvad kõrguskasvu naaberhorisontaalide vahel. Neid kauguseid nimetatakse horisontaalide lõikepindadeks ehk lõikevaheks. Horisontaalide konstrueerimisel on tarvis arvestada: *Plaani või kaardi mõõtkavaga (mida suurem mk. Seda väiksem lõike vahe); *Maastiku reljeefi iseloomu (tasasel maastikul lõikepindade vahe on väiksem mk 1:5000 0,5; 1; 2,5m); *Maastiku reljeefi kujutamise täpus (kui detailselt nõutakse reljeefi kujutamist). Horisontaalide konstrueerimisel kasutatakse täishorisontaale (nt 1,00; 2,00 jne) pideva
annaabi.ee 
