Hariduse areng kaasaegses Eestis (J.Dewey)
integratsioonist ja paljudest teistest edumeelsetest metoodilistest lähenemistest, on see siiski
alles lapsekingades. Vaid kvantiteetidega arvestavas massikoolis on peaaegu võimatu
arvestada igaühe õppimisega kaasnevaid teadvuse peenprotsesse ja pühendada individuaalset
tähelepanu. Õppimise ümberkorraldamine nõuab samas ka teiselaadset professionaalset
teadmist, milles olulisel kohal intuitiivsus ja loomingulisus. Ning kindlasti kvantiteetidele
suunatud mõtlemise muutmist9 ning senisest erinevat juhtimis ja teostusprotsesse. Sellest ei
piisa, kui erinevate killukeste kokku panemist nimetame tervikuks. Hariduse eesmärk ei saa
jääda pidama faktiteadmiste kogumi edasiandmisesse noorele generatsioonile vaid läbi
muudatuste liikuda lapsest ja tema vajadustest lähtuva lähenemise ning mõtestatud ja jõustava
õpetamise suunas. Oluline on jõuda õpetaja ja õpilase vahelise koostööni, et loobuda õpilaste
annaabi.ee 
