Morfoloogia
millele afiks liitub, või tüve eespool määratletud tähenduses, olgu see siis minimaalne
juurmorfeem või morfoloogiliselt komplekssem struktuur. Teiselt poolt võidakse tüve all
mõista ka lihtsalt juurmorfeemi.
Vastavalt asendile tüve suhtes võib eristada kolme liiki afikseid . Tegemist on seega
positsioonilise ehk asukohast lähtuva liigitusega. Tüve ees asuvad afiksid on prefiksid,
tüvejärgsed on sufiksid ja tüve sees paiknevad afiksid on infiksid. Muuteprefikseid esineb
näiteks ka saksa keele verbide partitsiibivormides. Sellise prefiksi ja sufiksi kohustusliku
ühendi kohta kasutatakse mõnikord terminit tsirkumfiks. Selle vormi prefiks on osaliselt
reduplikatiivne - prefiks sisaldab tüve alguskonsonanti. Tüve lõppu liituvaid afikseid
nimetatakse sufiksiteks. Ka nt eesti keele tunnused ja lõpud. Sufiksid on maailma keeltes palju
tavalisemad kui prefiksid; keeli võib nimetada sufiks või prefikskelteks, kui enamus afikseid
on ühesugused