Ema Teresa
õde Agast seitse ja vend Lazarist kolm aastat noorem.
Agnes Bojaxhiu oli kehaehituselt habras, suurte säravate silmadega neiu. Käitumiselt
ei erinenud Agnes oma eakaaslastest millegagi, oli ehk pisut enesessetõmbunud ja
tagasihoidlik. Ta õppis väga hästi ja aitas meelsasti oma klassikaaslasi, kes koolitükkidega nii
edukalt toime ei tulnud. Juba algkoolis oli Agnes teistele eeskujuks, keskkoolis aga alati klassi
parim (Krabi, 2002).
Agnest oli õnnistatud muuskikalise andega, ta mängis erinevaid pille. Agnes ja tema
õde laulsid kirikukooris, neid kutsuti ,,kiriku ööbikuteks". Koorikaaslased mäletavad Agnes
Bojaxhiud kui kohusetundlikku ja rõõmsameelset tütarlast.
Ka poeesia köitis Agnest. Ta kirjutas luuletusi ja luges neid tihti teistele ette. Veel
meeldis talle näidendeid lavastada. Agnesel oli palju sõbrannasid. Tüdrukutega suhtles ta
vabalt, aga poiste seltskonas oli pelglik ning vajas aega, et arglikkusest võitu saada. Oma