"muusikuteta" - 1 õppematerjal

V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat

üleni vabisev ja kõmisev vana kirik oli alati tulvil kellade rõõmutsemist. Vahetpidamata helises siin reibas vaim, lauldes kõigi nende vasksuude kaudu. Nüüd aga näis see vaim kadunud olevat. Katedraal oli sünge ija meeleldi vaikne. Pühade ja matuste ajal löödi kella lihtsalt, kuivalt ja kainelt, nagu seda rituaal nõudis, mitte aga enam. Kahest kiriku kõminast, orelist sees ja kelladest väljas, jäid järele ainult oreli helid. Nagu oleksid kellad ilma muusikuteta jäänud. Kuid Quasimodo oli siiski veel seal. Mis siis temaga oli juhtunud? Kas ehk elasid häbi ja meeleheide häbiposti pärast ta südame põhjas edasi? Kas piinameistri piitsahoobid ta hinges ikka veel järel vihisesid? Kas karistusevalu temas kõik oli kustutanud, isegi ta kirgliku armastuse kellade vastu? Või oli Jumalaema kiriku kellalööja südames Marie'le võistleja tekkinud ning see suur kell oma neljateistkümne õega millegi armsama ja kaunima pärast kõrvale jäetud?