Tiit Lauk humanitaar
Strobel,
H. Speek, H. Tooming, J. Pori). Viimasesse kategooriasse tuleks paigutada ka need muusikud,
kes omandasid pillimänguoskuse erinevates puhkpilliorkestrites vanemate kolleegide kõrvalt.
1930. aastail tegutses Eestis 333 puhkpilliorkestrit: sõjaväel 13, Kaitseliidul 55, tuletõrjel 59,
koolidel 24 ja kultuurharidusseltsidel 182 (Kiilaspea 1975: 477). Need olid headeks taime-
lavadeks tantsuorkestritele. Hoolimata muusikuoskuste omandamise viisist ühendas neid
kõiki aga suur huvi uudse muusika vastu ja selles vallas olid nad kõik võrdselt autodidaktid,
sest otseselt džässi mängimist õppida ei olnud kusagil ega kelleltki 217 .
Silmitsedes meie tolleaegsete orkestrite nimistuid, torkab silma üsna palju nimesid, keda ole-
ma harjunud seostama Eesti süvamuusika arenguga, seega hoopis teises kontekstis nägema.
Enamikul neist (E. Kalam, H. Lepnurm, B. Lukk, V. Reiman, L. Tauts, E. Turgan jt) oli siis