Keskajamuusika
Noodikirja tekkimine tähistab uut tüüpi
muusikakultuuri algust, laguneb muusika ja teksti algne ühtsus, algab muusika kui kunsti iseseisvumine.
10.saj. Hakati katsetama helikõrguste täpsemat üleskirjutamist. Selleks kirjutati neumasid noodijoontele, esialgu kõikus
noodijoonte arv 2-st 10-ni.
11.saj. Uue, tänapäevase joontesüsteemi, kus helikõrgusi tähistavad nii jooned kui vahed, leiutajaks peetakse Arezzost
pärit muusikateoreetikut Guido Arezzost. Temal oli 4 joont, iga joon ja vahe asusid üksteisest tertsi kaugusel. F-joon
punane ja c-joon kollane. Guido arendas edasi ka noodilugemist, võttes kasutusele silpnimede süsteemi, mis on tuletatud
lauljate kaitsepühaku Johannese auks loodud hümni esimese salmi esimestest silpidest. ut, re, mi, fa, sol, la, si. (hiljem
asendus ,,ut" tänapäevase ,,do"-ga).
12. saj.-l lisati neumadele kandilised noodipead ehk kvadraatneumad
annaabi.ee 
