Tiit Lauk humanitaar
kõiki aga suur huvi uudse muusika vastu ja selles vallas olid nad kõik võrdselt autodidaktid,
sest otseselt džässi mängimist õppida ei olnud kusagil ega kelleltki 217 .
Silmitsedes meie tolleaegsete orkestrite nimistuid, torkab silma üsna palju nimesid, keda ole-
ma harjunud seostama Eesti süvamuusika arenguga, seega hoopis teises kontekstis nägema.
Enamikul neist (E. Kalam, H. Lepnurm, B. Lukk, V. Reiman, L. Tauts, E. Turgan jt) oli siis
juba korralik muusikahariduslik baas olemas või omandamisel, kuid oli ka päris mitmeid,
kelle aktiivsem muusikaline tegevus algas just džässiliku tantsumuusika mängimisest (A. Ben-
der, G. Ernesaks, T. Kuusik, E. Kõlar) ja viis siis loomuliku jätkuna süvamuusika radadele.
Küsimusele, miks enamik neist ei jäänud džässi juurde, on üheselt raske vastata. Osa puhul oli
tegelemine uue ja põneva muusikaga lihtsalt kõrvalepõikeks, info kogumiseks ja oma tegeliku
soodumuse selgitamiseks vajalik