"muusikaesteetik" - 1 õppematerjal

Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus

Programmilise muusika pooldajateks peeti Berliozi ja nn ,,uussaksa koolkonda" ehk ,,Weimari koolkonda", s.t Liszti (kes oli sajandi keskpaigast jäänud püsivalt Weimarisse ja pühendunud heliloomingule) ning ta õpilasi, samuti Wagnerit. Liszti ja Wagnerit (harmoonia, orkestratsioon, poeetiline muusika) pidas oma eeskujudeks ka sümfoonik Anton Bruckner, ehkki ta programmilist muusikat kirjutas minimaalselt. Puhta ehk absoluutse muusika peamiseks ideoloogiks oli Viini muusikaesteetik ja mõjukas kriitik Eduard Hanslick (1825-1904), kes väitis: Muusika on ,,helisedes liikuvate vormide mäng" (,,Spiel tönend bewegter Formen"). Hanslicki peateos on ,,Muusika ilust" (Vom Musikalisch-Schönen; 1854). Hanslick leidis oma vaadetele sobiva näite Johannes Brahmsi (1833-1897) muusika näol. Niisiis lõhenes saksa muusikaavalikkus kaheks leeriks ­ Liszt ja Wagneri pooldajad (programmiline muusika, muusikadraama) ning ,,puhta" ehk absoluutse muusika pooldajad (Hanslick; Brahms