Eesti rahvamuusika
külast halba.
19. sajandi 60. aastail hakati asutama rahvusliku iseloomuga seltse. Seal korraldati pidusid, kus eeskavale järgnes tants; selle laval esitamisest
polnud veel juttu. Umbes samasuguse ülesehitusega peod kestavad Eestis tänapäevani, kuid vanem rahvatants on eeskavas, uuem
seltskonnatants järgneb vabas osas.
9.4. Tantsude iseloom ja muusikaEesti rahvatantsu on üldiselt peetud kollektiivseks, vaoshoituks ja väärikaks, see ei taotle välist efekti.
Tantsudes puuduvad suured hüpped, käte-jalgade kiire ja vaheldusrikas tegevus. Liigutused on lihtsad ja loomulikud ega nõua erilist
harjutamist. Võistutantsumoment pole rõhutatud. Erandiks on siin akrobaatilised ja imiteerivad tantsud, mida esitati enamasti üksi (või paari-
kolmekaupa) ning mis olid haaravaks vaatemänguks.