Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
14
arvestama Wagner, olles sunnitud oma ooperit "Tannhäuser" (1845) Pariisi jaoks ümber tegema (1861, balletistseenid!).
Prantsuse ooper 19. sajandi II poolel (1850-1900) (Bizet, Massenet)
Ooper: opéra comique on ikka veel elujõuline. 19. sajandi keskel (~1859) kujuneb prantsuse muusikadraama drame
lyrique, mida meil on kombeks nimetada prantsuse lüüriliseks ooperiks, ent mis otsetõlkes tähendab muusikadraamat
(nii nagu baroki ajal tragédie lyrique tähendab muusikalist tragöödiat). Üks esimesi prantsuse muusikadraamasid:
Gounod "Faust" 1859. Põhiautor on Jules Massenet (1842-1912): "Manon" 1884, eriti "Werther" 1892 (Goethe romaani
"Noore Wertheri kannatused" järgi), "Thaïs" 1894. Drame lyrique'i iseloomustab: psühholoogilisus ja intiimsus
(vastukaaluks grand opéra'le), vähe koore, ülesehituses numbrite koondumine stseenideks, juhtmotiivid (aga mitte nii