Muusikaelu ja ooper 19. sajandil. 19. sajandi üldiseloomustus
Itaalias hakkas
see suhtumine muutuma alles pärast Verdi triumfe (kuulus kolmik "Rigoletto" 1851, "Trubaduur"
ja "Traviata" 1853) 1853. aastal.
4. Ooper kui kunstiteos Wagneri jaoks on muusikadraama. Muusikadraama mõistet kasutab Wagner
ise harva, esineb erisuguseid zanrimääratlusi, näit. "Tristan ja Isolde" on handlung (sks. k. tegevus
ehkki välist lavategevust on seal vähe). Vahel rõhutatakse ekslikult, et Wagneri muusikadraamas
on tekst tähtsam kui muusika. Wagner mainib ise 1872. aastal ühes essees muusikadraama mõiste
kohta, et draama tähendab tema jaoks "muusikalist sündmustikku, mis on tehtud nähtavaks"
(drama- kreeka k. tegevus). Varem, 1851. aastal oli ta maininud, et muusika on vahend, draama on
lõppeesmärk (artikkel "Ooper ja draama"). Draama ei ole ju ainuüksi tekst, muusikadraama olemus
on teksti, muusika ja lavategevuse ühendamine.
19