V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
skulptuurkaunistused.
Üles kellaruumi jõudes silmitses Quasimodo veidi aega kuut kella ja raputas kurvalt pead,
nagu ohkaks ta selle võõra tunde üle, mis ta südames nende kellade ja tema enese vahele oli
1
4
5
tekkinud. Kuid niipea kui ta nad käima pani, kui ta tundis, kuidas see pundar kelli ta käe all
liikuma hakkab, kui ta nägi -- ta ju ei kuulnud kuidas tukslev oktaav mööda heliredelit üles
ja alla käib, nagu oksalt oksale hüppav lind, kui muusikadeemon, kes sätendava kimbu
stretosid, trillereid ja arpedzosid laia1i puistab, õnnetu kurdi üle võimust võttis, muutus ta
jälle
250
õnnelikuks, ta unustas kõik ja avarduv süda pani ta näo särama.
Ta tuli ja läks, lõi käsi kokku, jooksis ühe köie juurest teise juurde, ergutas kõiki kuut kella
oma hääle ja liigutustega, nagu orkestrijuht, kes oma taibukaid mängijaid õhutab.
«Noh, Gabrielle,» ütles ta, «vala oma helid alla platsile, täna on ju püha. Thibauld, ära