Jevgeni Onegin ja Vladimir Lenski
Ta uskus: vangiraudu kandma
ja laimajale hoopi andma
on sõbrad valmis tema eest.
Ta uskus kõigest südamest,
Et surematu sihi poole
meid viivad suured nägijad,
et õnneukse avavad
maailmale ja inimsoole
kord vaimukiirte varal need
humaansed mõttehiiglased."
,,Kaastunnet, põlastavat viga,
molaarseid aateid, hingetuld
ja kipitavat kuulsusiha
ta tundis juba varakult.
Kui kanneldades tutvus aga
ta Schilleri poeesiaga
ja rändas Goethe taeva all,
siis kõrgel kunstiallikal
ei tulnud muusal häbeneda.
Uus lüüra uhkelt helises:
Neis vaimustatud värssides
ei jätnud iial maha teda
ta mõtelnud, ta tundearm
ja lihtsuse autentne sarm."
Oneginit valdas ka suur vabadusearmastus. Maal püüdis ta teha ümberkorraldusi
pärisorjade elus. Jevgeni Onegini peamine tragöödia seisnes aga ikkagi hingelises
tühjuses, ilma sihita elus. Jevgeni ja Vladimir olid mõlemad poeedid. Lenski oli pea 10
aastat temast noorem. Ta rääkis oma armulugusid, mida Onegin lihtsalt kuulas. Jevgeni