„Abistavad omadused minus- kui hea abistaja suudan mina olla?“
end nii nagu kohtlen teisi.
Kas ma tunnen end sisimas piisavalt turvaliselt, et lubada temal olla eraldiseisev inimene?
Tihti vaevab see küsimus ka lapsevanemaid peas, kuigi nad omale seda sageli ei tunnista.
Lapsevanemate puhul ei taha lapsevanemad sageli ju näiteks ühe näite puhul välja näidatuna
lubada oma alaealistel lastel vanuses 12-17 eluaastat jääda üksi koju, kui vanemad
nädalavahetuseks näiteks maale või mõnda muukeelsesse riiki reisivad. Miks küll? Mida nad
kardavad? Kas seda, et laps pole liiga küps? Ei anna endale aru, millega hakkama võib saada?
Või hoopistükkis pole vanem liiga küps, et oma last usaldada?
Samas kui võtta näide enda ja sõbranna puhul siis, kas ma kuulaksin mure korral sõbranna ära ja
ei segaks vahele tema algmonoloogi? Või sekkuks ma siiski tema vestlusesse, kus mina peaksin
kuulama teda ja võimalusel ka abistama?
annaabi.ee 
