Ernest Hemingway ,,Ja päike tõuseb’’
Ilm pole ka
päris selline nagu mulle meelidks. See melanhoolsus paneb mind aina rohkem üksinda kodus
jooma. Hispaanias olles oleks võimalus lõbutseda ja pidutseda aga kodus olles ma lihtsalt
istun, joon ja vaatan aknast mööda minevaid inimesi või hüljatud või omaniku kaotanud koeri.
Ma peaksin olema õnnelik ja rahul oma eluga, sest sõda on läbi ja ma olen elus; kirjutan
raamatut, mis kirjeldab suures osas minu oma elu, ehkki mõningate paranduste või
muudadustega.. või siis räägib minu hetke unistustest, aga ometigi õnne asemel painab mind
kurbus.Algselt õnnelikuna näiv abielu näitab ka tuhmumise märke. Vahel mõtlen, et elu
võikski olla selline nagu heas ja õnnelikus raamatus, kus inimestel pole muresid ja nad lihtsalt
naudivad elu. Minu elul võiks ka olla autor, nagu minu loodud tegelastel romaanis. Kuigi
mina küll ei otsusta, mis nad teevad. Ma olen neile andnud ainult elu ning hinge, kuid
edaspidi kujundavad tegelaskujud ju kõik ise