V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
abiga oli murdnud.
Oli midagi väga liigutavat selles, et nii inetu olend kui Quasimodo kaitseb nii õnnetut
olendit kui surmamõistetud mustlastüdruk. Siin olid teineteist leidnud kaks hüljatut -- üks
looduse, teine ühiskonna poolt --, kes teineteist vastastikku aitasid.
Mõni minut oma võitu maitsnud, kadus Quasimodo ühes oma kandamiga äkki kirikusse.
Rahvas, kes alati on vaimustatud vaprusest, püüdis teda veel silmadega hämarate
kirikuvõlvide alt otsida, kahetsedes, et ta vai-mustuseobjekt nii ruttu kadus. Äkki nähti teda
uuesti Prantsuse kuningate galerii ühes otsas. Ta jooksis galeriist läbi nagu meeletu, hoides
kõrgel oma saaki ja kisades: «Varjupaika!» Rahvahulk hakkas uuesti plaksutama. Galeriist
kadus Quasimodo uuesti kiriku sisemusse. Pilk hiljem nähti teda juba ülemisel platvormil
endiselt edasi tormamas, mustlastüdruk ikka veel kätel. «Varjupaika!» karjus ta. Rahvahulk
plaksutas jälle. Lõpuks ilmus ta kolmat korda nähtavale juba suure kellatorni tipus
annaabi.ee 
