Friedebert Tuglas
Loomingu all
mõistis ta ise vaid ilukirjandust ja see moodustab tema avaldatust veerandi. Ta polnud
Vilde või Tammsaare viljakusega spontaanne talent. Mitmeaastasi tühikuid Tuglase
loomingus tingis muidugi ka tema kriitikameel, suur nõudlikkus nii teiste kui ka enda
vastu. Kirjandusliku töö võimalusi on aga muidki. Kui ei õnnestunud luua novelle ja
romaane, kirjutas Tuglas reisiraamatudi, memuaare, uuris kultuuriluguja tegi
musttuhandet tööd kirjanduselu integreerijana, vanaduses viimistles oma teoseid
uustrükkideks.
Kirjanikuna oli Tuglas ennekõige novellist. Kuid ta viljeles kõrgel kunstitasemel ka
proosa pisizanre novelletti, marginaali, miniatuuri ja proosaluuletust.
Tuglase novellistika on voolulooliselt vaheldusrikas. Klassikalist "Hunti"(1903)
eristab muust sajandialguse külaproosast groteskielement, mis jäi ka edaspidi
Tuglasele iseloomulikuks. 1905. aasta revolutsioonilisest paatosest onn novelli