Hortus Musicus
viiuliüliõpilase Andres Mustoneni eestvedamisel ja on seega omal alal vanim katkematult tänini
tegutsev ansambel Ida Euroopas ja üks väheseid nii pikaealisi maailmas.
Sündinud nõukogude-aegse isolatsiooni tingimustes leidis grupp entusiaste oma nooruslikud
energiad ühendades ja vaid minimaalselt väljastpoolt tulevat abi kasutades (kuivõrd seda lihtsalt
eriti polnud võtta) Hortus Musicuse oma tee ja näo. Keskne roll ideede generaatorina ja oli
siinjuures Andres Mustonenil. Tema leppimatus kehtiva reziimi, nagu ka muusikas väljakujunenud
kivinenud arusaamadega tõukas gruppi avastusretkele senitundmatu Bachi-eelse muusika
maailma.
Hortuse musitseerimist iseloomustab ennekõike (tihtipeale erinevalt nende Euroopa-kolleegidest)
stambivaba, loominguline suhtumine meist ajaliselt, ent mitte sisuliselt kaugesse muusikasse.
Sattumata küll otsesesse vastuollu nn. "autentse" või "ajalooliselt informeeritud"