V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
õhata. Aga Gervaise, kelle uudishimu oli suurem, polnud veel oma küsimusi lõpetanud.
«Aga peletis?» ütles ta äkki Mahiette'ile.
«Mis peletis?» küsis see.
«Aga see väike mustlaspeletis, keda mustlasnaised Chantefleurie'le tütre asemele jätsid?
Mis te temaga peale hakkasite? Loodetavasti uputasite ka tema ära?»
«Ei uputanud,» vastas Mahiette.
«Kuidas! Põletasite ära? Oligi ehk õigem selle nõia-lapsega.»
«Ei seda ega teist, Gervaise. Ülempiiskopihärra tundis huvi mustlaspoisi vastu, luges ta
kohal palveid, ajas tast kuradi hoolikalt välja, õnnistas teda ja saatis ta Pariisi, et ta seal
Jumalaema kiriku juures leidlaste sõime pandaks.»
«Ah, need piiskopid!» pahandas Gervaise. «Oma suurest tarkusest teevad nad kõik teisiti.
Mõelge, Oudarde, kus on ka aru panna kurat leitud laste sõime! Muidugi oli see väike
peletis kurat ise. Noh ja siis, Mahiette, mis temaga Pariisis peale hakati? Arvan, et ükski
helde inimene temast midagi teada ei tahtnud.»