V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kujutle ise, mis tähendab laps, kui ta mängib, laps, kui ta rinda imeb, laps, kui ta
magab. See on süütus ise! Ja vaata, just tema, temap see oli, (kes mult ära võeti ja ära tapeti!
Jumal ise teab seda paremini! Nüüd on aga kord minu käes, nüüd tahan mina
mustlastüdrukut süüa... kuidas ma sind näriksin, kui trellid ei takistaks! Mu pea ei mahu
neist läbi. Vaene lapsuke, ta varastati une pealt! Ja kui nad riisudes teda äratasid, karjus ta
asjata: mind polnud lähedal! Ah, mustlasnai-
463
sed, teie olete mu lapse ära söönud! Tulge nüüd vaatama, kuidas teie laps sureb!»
Võimatu oli aru saada, kas ta naeris või kiristas hambaid, sest mõlemat tegi ta ühesuguse
vihase ilmega. Juba hakkas koitma. Kogu vaatepilti kattis tuhkjas loor ja võlla siluett platsil
hakkas üha selgemini paistma. Teisest suunast aga, Jumalaema kiriku silla poolt, arvas
õnnetu tütarlaps ratsanike liginemist kuulvat.
«Armuline proua