kindel hukkumine. Sipelgapere suuruseks on Kesk-Euroopas mõnisada töölist ja sada või poolteistsada emasipelgat. Emade suur arv tagab pere jõudsa juurdekasvu. Vaaraosipelgatel on kalduvus pereheitmisele. Ta pered pole eriti seotud pesapaigaga nagu teistel sipelgatel. Kui avastatakse uus söödamaa, otsitakse läheduses ka sobiv pesapaik, kuhu siirdub osa töölisi, võttes kaasa ka emaseid ja hauet. "Mustlaslik" eluviis annab vaaraosipelgatele suure kohanemisvõime, soodustades levikut ja paljunemist.Ürgselt on vaaraosipelgas röövtoiduline, kunagi moodustasid tema põhitoidu putukad, keda ta praegugi eelistab. Inimese kaasüürilisena lepib vaaraosipelgas paratamatult meie toiduga. Vaaraosipelgas pole suur ehitusmeister, rahuldudes käigustikega, mis enamasti paiknevad ligipääsetavates kohtades: müürides, põranda all või seintes soojatorustike läheduses, eriti
" Mõne kuu pärast Ahvenamaalt: "Mis sügisel just ette võtan, s.o. kuida Parisi poole rändan -- ei tea." -- "Mehed lähevad ka enamiste kõik Parisi. Mis parisisi ka pääle hakkata on ka kõigil kirju, aga peab ometi kofd maailma minema, kui see ka elu maksab, sest ükstakõik kuda inimene sureb, ehk kus ta sureb." Päris mõistetav, et sel "esteetilisel mustlasel" (Gustav Suits) kujunes elu lõpuni nö. elusümboliks või -kujundiks mustlaslik, vaba rännurahva eluviis, millele vihjab loominguski mitu mustlaste portreed. On säilinud katkeid Mäe ilmselt ulatuslikust kirjavahetusest, mis valgustavad pigem inimest ja olusid kui kunstnikku. Küllap ei olnud ta teoretiseerija, ta mõtles värvides, vormides ning püüdis enndast nende kaudu väljendada. Temas kees otse haigluseni küündiv kunstniku-rahutus ja füsioloogiliseks tarviduseks kujunenud loomistahe, on Alfred Vaga iseloomustanud
annaabi.ee 
