V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
»
«Tänan, magister,» ütles Charmolue maani kummardudes. «Ah jaa, peaaegu oleksin
unustanud! Millal käsite mul väikese nõiatüdruku kinni võtta?»
«Missuguse nõiatüdruku?»
«Selle mustlastüdruku, keda te ju väga hästi tunnete, kes iga päev kirikuesisel tantsib,
hoolimata vaimuliku kohtu keelust! Tal on kaasas kits, kellele kurat sisse on tükkinud ja kel
kuradi sarved peas on, kes loeb, kirjutab ja arvutab nagu Picatrix. Sellest juba jätkuks, et
kogu seda mustlaskupatust üles puua. Süüdistus on valmis, kohus ei võta aega, uskuge
mind! Tore plika see
267
tantsijanna, jumala eest! Pole kunagi ilusamaid silmi näinud! Otsekui Egiptuse kalliskivid!
Noh, millal asja kallale asume?»
ülemdiakon oli ääretult kahvatu.
«Küll ma ütlen, kui aeg tuleb,» kogeles ta vaevalt kuuldava häälega ja lisas siis suure
pingutusega: «Seni tegelge Mare Cenaine'i asjadega.»
«Olge üsna rahulik,» väsitas Charmolue naeratades. «Kui siit tagasi jõuan, lasen ta jälle