Laulude juurde kuulusid vahel ka tantsud, nii kujunesid välja tantsu- ja ringmängulaulud. Kui regilaule laulsid rohkem naised, siis uuemaid rahvalaule laulsid tihti ka mehed. Varasemast tähtsamaks kujunes uuemates rahvalauludes meloodia. Viiside heliulatus suurenes ning meloodiad muutusid vaheldusrikkamaks ja pikemaks. Erinevalt regilauludest intoneeritakse helikõrgused üsna täpselt. Regilaulud: ,,Pruudi õpetamine" (pulmalaul Saaremaalt Mustjalast) ,,Põimu hääl" (lõikuslaul Setumaalt) ,,Mets neidude vahel" (lüüriline laul Karksist) Uuemad rahvalaulud: ,,Mu viimne laev" (Saaremaalt Pöidest) ,,Pimedal ööl tulen" (Karksist) ,,Transval, Transvaal, mu kodumaa" (Setumaalt) 2. RAHVAPILLID JA PILLIMUUSIKA Eesti rahvapillid on maarahva traditsioonis levinud pillid, mida enamasti valmistati kodus. Muistsed kohaliku päritoluga pillid: kannel, vilepillid, samuti
eest paadikohta Rootsi poole. Kel Saaremaal peatuskoht olemas, olid siia saabunud aegsasti. Juba augusti keskpaiku olid kodusaarele jõudnud viimane Riigikogu esimees Otto Pukk ja ülikooli juuraprofessor Nikolai Kaasik. Nad olid kuulnud, et Oskar Sepal on paat olemas ja olid ka oma peredega kampa astumas. Pärast mandri langemist olid sakslased mitteametlikult Rootsi pagemise takistamisele käega löönud. Mootorpurjekas ,,Helena" läks välja Kõiguste sadamast, ,,Elli" Mustjalast, ametlikult Saksamaale, kuid merel võeti kurss Rootsile. Oskar Sepp koos Pukki ja Kaasiku perede ning muude kambalistega sõitsid Pidulasse, kust õhtu saabudes paati asusid ja kodusaarelt lahkusid. Kõigi põgenike käsi ei käinud sel tormisel ja sõjatulisel sügisel sugugi nii hästi. Kui palju paate läks põhja Eesti ja Rootsi randade vahel, ei tea keegi täpselt. Osa neist võttis torm, teised leidsid oma lõpu Saksa või Vene kuulide läbi. Kaitstud ei olnud ka need, kes asusid
annaabi.ee 
