Tõde ja Õigus II Terve tekst
kirguses, kus siiraviiralesid väsimatud pääsukesed, tõusis tahtmine häälitseda, nagu hakkaks ta
kaasa elama lindudega. Hõikas kord, hõikas kaks, nagu loodaks ta kustki vastuhõiget, aga ei
olnud jõeääres praegu muud vastajat kui aga hallid küünid, mis seisid ebakorralikus reas
mõlemal pool jõge kõikjal, kuhu aga ulatus silm, kadudes lõpuks päikesehelendusse ja
õhuvirvendusse. Nemad vastasid küll, nemad vastasid oma mustendavate avaustega igale
hõikele, tuli see looma või inimese suust, sest nemad olid kõigiga tuttavad, kõigiga sõbralikus
vahekorras ja neil oli nagu hea meel, et on ometi keegi, kes hõikab jõe ääres luhas
päikesepaistel. Nemad vastasid hulgakesi, nagu üksteise võidu, et kes jõuab kõige enne
vastata. Nõnda tundusid need mustasuised hallid ainukeste elavate olevustena keset kirgavat
päikest ja rohelisust, nemad ja lendlevad pääsukesed.
annaabi.ee 
