Pikapeale sai selgeks et Punakraed püssiga taga ajada oli tühi töö. Seepärast haudus Cuddy tollal kui lumi kõige sügavam ning kaeluspüül toitu kõige vähem tema vastu välja uue plaani. Ainsale kohale kust punakrae veel toitu võis leida pani ta tormikuul hulga püünispaelu välja. Punakrae vana sõber valgesabaline jänes näris mitmed neist oma teravate hammastega läbi kuid mõned jäid veel järele ja Punakrae kes jälgis parajasti pilguga kaugel taevarannal mustendavat täpikest mis võis kergesti kulliks osutuda astus otsesilmusesse. Mis õigus on inimesel panna kaasolend säherdusi pikki ja koledaid piinu kannatama ainult sellepärast et see olend ei kõnele inimkeelt? Kogu päeva ja öö peksles ta oma tugevate tiibadega püüdes asjatult vabadusse pääseda ja piin aina kasvas kuni lind hakkas juba surma soovima.
Ta oli suurepärane mees, kes suutis enese jaoks unustada kõik, mis momendil tähtis ei olnud. Ta sai esineda tegelasena, kes ta just parajasti olla tahtis, olles samas täiesti ebateadlik, et ta on keegi teine. Kogu sellest seiklusest suutis ta välja pigistada viimse kui kübeme sellest naudingust, mida elu tema jaoks pakkus. ,,...Veel on jäänud paar lühikest silmapilku mu suvest ning need on minu päralt. Näed sa veel on rannas paar mustendavat laiku, mitte kogu maa pole veel lumega kaetud. Olen sinu päralt alles siis, kui kogu maa on valge vaiba all." Toomas elas talvel, kui korralik abielumees, kevade saabudes aga viskas ülikonna nurka ja lasi kodust jalga laia maailma seiklusi otsima. Nipernaadit ei saa nimetada vabaduse kehastuseks. Ta ei olnud vaba. Ta oli kui vang, kes oli vabadusse pääsenud ja kes nüüd üritas igat hetke sellest ära kasutada. Nipernaadi jaoks oli talv kui vananemine ning
407 kus tõepoolest midagi eriskummalist sündis, ülemisel galeriil, fassaadi keskmise roseti kohal põles kahe kellatorni vahel suur lõke, sädemeid üles keerutades. Vahetevahel viis tuul sellest korratust ja mässavast leegit-susest mõne tulekeele koos suitsuga kõrgele üles. Tulest allpool sülitasid balustraadi alt, mille võre läbi lõke paistis, kaks vihmaveetoru nagu mingi koletise suud vahetpidamata hõõguvat vihma, mis hõbedase joana mööda fassaadi mustendavat alumist osa alla voolas. Mida enam need vedela tina joad maale liginesid, seda enam hargnesid nad vihkudeks, nagu vesi, mis läbi pii-suti tuhande augukese purskab. Tulehelgist kõrgemal eraldusid teineteisest järsult kaiks määratut torni, üks täitsa must, teine täitsa punane. Oma päratuid varjusid üles taevasse heites, paistsid nad veelgi kõrgemad olevat. Nende arvutud kuradite ja lohede kujud omandasid pahaendelise ilme. Leegi heitlik valgus pani nad silmade ees liikuma
annaabi.ee 
