E.Bornhöhe Ajaloolised jutustused(tasuja)
Ratsanikul oli
pikk talu-pojakuub õlgade ümber ja pehme kaabu sügavale silmile tõmmatud.
Öö oli, nagu öeldud, pilvine, taevas tume ja täpiline nagu mättane maa. Pilvetäppide vahel
väänlesid risti-põigiti heledamad jooned, mille kaudu kuu kiired nõrka kuma uinuva maa üle
valasid. Kõle öötuul köhas tumedasti ümberkaudsetes metsades ja vingus ratsaniku pea köhal
üksiku männi okstes.
Kaugel kiirgasid mõned Lodijärve lossi valgustatud aknad nagu kassisilmad metsa mustaval
põhjal.
«Seal on külalisi koos,» ümises ratsanik lossi poole vaadates, «nüüd oleks kerge kogu pesa
hävitada. Aga tehku talupojad mis tahavad. Mina selle perekonna õnnetust ei püüa. Jumal
nendega!»
Ehk küll kõrgel seisu.paigal, tuule käes, sugugi palav ei olnud, võttis ratsanik siiski kübara
peasl ja pühkis käega paar korda üle otsaesise. Pilvetombud kärisesid ühest köhast ja
vahelduv
valgus langes mehe näole
annaabi.ee 
