V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
ja alt üles, jooksis, hõikus, hüüdis, tuhnis, nuuskis, i tuustis,
pistis pea kõigisse aukudesse, valgustades meeleheitlikult oma tunglaga kõiki võlvialuseid.
Isaloomgi, kes oma emase kaotanud, poleks nõnda kisendanud ega pead kaotanud kui
Quasimodo.
Viimaks, kui ta veendunud oli, et tütarlast seal enam pole, et kõik on otsas, et ta tema
juurest ära on viidud, läks ta aegamööda tornitrepist üles, samast trepist, ' mida mööda ta tol
korral, kui ta teda päästis, nii vai- I mustatult ja võidukalt üles oli tormanud. Nüüd läks
Ilus valges riides olend* (it. k.).
482
ta endist teed vaikides, pea longus, pisarateta, peaaegu hingamata. Kirik jäi uuesti tühjaks
ja vajus tagasi vaikusse. Kütid olid siit juba läinud, et nõiatüdrukule Vanalinnas haarangut
teha. Jäädes üksinda avarasse kirikusse, millele alles äsja kallale oli tungitud ja mis siis
kisast ja kärast oli rõkanud, läks Quasimodo tagasi kambrisse, kus mustlastüdruk tema kaitse
annaabi.ee 
