alamad, kes pidid kõiki käske täitma. Solomon oli vangistuses 12 pikka ja rasket aastat. Filmis kasutati orjakaubandust, mis on keelatud. Orje piinati, karistati, peksti, alavääristati, alandati jne. Seda tehti nende nö “isanda” tahte järgi. Orjadel oli lihtsam pea alla suruda, lasta ennast alavääristada kui vastu hakkata. See film tekitas suur kurbust ja ebaõigluse tunnet. Need vabad inimesed ei väärinud sellist elu. Nad ei olnud süüdi, et nad mustanahalistena sündisid. Film oli väga julm ja täis ebaõiglust. Ilmselt on film tõepärane, sest 19. sajandil esines tõesti orjakaubandust. Film põhines samanimelisel romaanil, mille kirjutas Solomon Northup aastal 1853. Uut õppisin filmist, seda et tänapäev on väga väärtuslik ning elu võib olla väga ebaõiglane. Kõik mis on olnud, seda ei saa muuta, aga sellest kõigest saab õppida. Mehe kõige võimsam ja kõnekam moment oli stseen, kus ori Platt rippus
Kahekümnendatel aastatel töötasid lennukitel ainult stjuuardid. Kolmekümnendatel ilmusid esimesed stjuardessid. Eeskirjade järgi olid mõõdud rangelt piiritletud- kasv mitte üle 163 cm, kaal mitte üle 53 kg- seda selleks, et nad võtaksid salongis võimalikult vähe ruumi. Dzass: Mustanahaliste muusikute dzass ajas rahva hulluks. Igas restoranis mängis mõni dzässorkester. Valged orkestrandid määrisid nägu pruuni värviga, et mustanahalistena menukamad olla. Pariisi vallutas mustanahaline tantsija ja lauljanna Josephine Parker. Ta esines laval topless, kattes end vaid sulgede ja litritega. Glamuur: Inimesi vaadeldi kui disaini ja interjöörielementi ning temagi vajas kaunistamist. Art deco ajastu eel (klassitsism) oli valitsenud loomulik ilu. Art deco perioodil saavutati ilu kunstlike vahenditega. Näo ja keha ilu nimel tuli vaeva näha. Riietus ei muutnud midagi: figuuri näidati sellisena nagu ta oli
annaabi.ee 
