V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
oma palveraamatut loeb».
Hetkel, kui meie oma lugeja sinna viisime, oli tuba päris pime. Juba tund aega tagasi oli
kellatornidest märku antud tuled ära kustutada. Oli juba öö ja laual põles ainult üks vilkuv
vahaküünal, mis valgustas viit isikut selles toas.
Kõige selgemini valgustas küünal uhkelt riietatud läänihärrat, kes kandis puhvpükse ja
veripunast hõbedaste vöötidega riidest vammust ja selle üle laiade mustakirjaliste brokaadist
varrukatega hõlmikkuube.
416
paistis, nagu mängleks tuluke selle toreda kostüümi igas voldis. Seda kandval mehel oli
rinnal elavate värvidega tikitud vapp: ülal teravnurga tipus hüppav põder. Vapisildi paremal
pool oli õlipuuoks, vasakul põdrasarv. Vööl kandis see mees uhket pistoda, mille kullatud
peal oli vürstikrooniga varustatud kiivriharja kuju. Tal oli tige ja upsakas ilme ning pead
hoidis ta uhkelt püsti