V. Hugo Jumalaema kirik Pariisis terve raamat
Kuuldes kuninga ratsameeste sõjakisa, segasid ka
elanikud ennast asja sekka ja kõigist aknaist hakkas alla hulguste pihta kuulirahet langema.
Kirikuesine oli täis paksu suitsu, mille keskelt musketite tuld vilksatles. Vaevalt võis veel
näha Jumalaema kiriku fassaadi ja vana Haigemaja, mille katuse luugiaukudest kurnatud
näoga haiged alla vaatasid.
Lõpuks pidid hulgused järele andma. Väsimus, heade relvade puudumine, hirm,
kuningaväe äkiline kallaletung, musketituli akendest -- kõik see mõjus rusuvalt.
Pealetungijate ridadest läbi lüües panid nad plagama iga ilmakaare poole, jättes kirikuesisele
terved kuhjad laipu.
Kui Quasimodo, kes kogu aeg kaasa võitles, seda põgenemist nägi, langes ta põlvili ja
tõstis käed taeva poole. Siis aga jooksis ta rõõmust joobnuna, linnu tiivul üles
tornikambrisse, mille juurdepääsu ta nii mehiselt oli kaitsnud. Ainult üks mõte oli tal veel
peas: põlvitada selle ees, kelle ta teist korda oli päästnud.