A.dumas Kolm musketäri terve raamat
«Aga meie surnud ei vasta neile.»
«Just nii. Siis nad arvavad, et see on mingi lõks ja hakkavad vaidlema. Nad saadavad
välja parlamentääri
494
ja kuni nad meie vempu taipavad, oleme juba laskekaugusest väljas. Sellepärast ei
olegi mõtet ruttamisega pleuriiti saada.»
«Oh, nüüd ma taipan!» hüüdis Porthos täis sügavat
imetlust.
«Tõeline õnn!» lausus Athos olgu kehitades.
Nähes nelja sõpra tulemas rahulikul sammul, karjusid prantslased vaimustusest.
Lõpuks kõlas uus musketiplagin ja seekord tabasid kuulid ränikive nende ümber ja
vilistasid kurjakuulutavalt kõrvades. Roselllased olid lõpuks vallutanud bastioni.
«On alles kohmakad mehed,» ütles Athos. «Kui palju me neist tapsime? Kaksteist?»
«Või viisteist?»
«Ja mitu me neist lömastasime?»
«Kaheksa või kümme.»
«Ja selle kõige eest ei saanud me ainsatki kriimu. Ah,, siiski. Mis on teie käega,
d'Artagnan? Mulle näib, te käsi on verine.»
«Pole midagi,» vastas d'Artagnan.
«Hulkuv kuul?»
annaabi.ee 
