A.dumas Kolm musketäri terve raamat
Pole midagi öelda. Lähm härrad, lähme!»
Grimaud oli juba korvi ja järelejäänud toiduga ees läinud.
Neli sõpra väljusid tema järel ja olid edasi liikunu kümmekond sammu, kui Athos
hüüatas:
«Kurat võtaks, härrad, mis me ometi teeme?»
«Kas unustasid midagi?» küsis Aramis.
«Lipp, tont võtku! Ei tohi ometi vaenlaste kätte jätt lippu, isegi kui see on ainult
salvrätik.»
Ja Athos sööstis bastioni, ronis platvormile ja haara lipu. Kuna aga roselllased olid
jõudnud musketilas kaugusele, avasid nad tule mehe pihta, kes otsekui lõbu pärast seadis
ennast kuulide märklauaks.
Tundus, nagu oleks Athose isik nõiutud -- kuulid lendasid vihinal mööda, ükski neist
ei tabanud.
Athos lehvitas lippu, pööras selja linna kaitsjatele ja tervitas laagris asuvaid mehi.
Mõlemalt poolt kostis võimas kisa: ühelt poolt vihahüüded, teiselt poolt rõõmu hõisked.
Esimesele kogupaugule järgnes teine ja kolm kuuli läbistasid salvrätiku, tehes temast
tõelise lipu
annaabi.ee 
