tema esiisa pole keegi muu kui kuningas Henri II de Valois, kuid lisas, et loomulikult mitte ametlikust abielust, vaid et see kuningas oli üksnes tema esivanema sigitaja. Kardinal pani tähele, et proua de la Motte rääkis tol õhtul väga palju Marie-Antoinette'ist. Küsimusele, kas ta kuningannat isiklikult tunneb, sai kardinal vastuseks: ,,Aga muidugi! Olen kuninganna sõbratar, kohtume kord nädalas, vahel ka kaks. Me musitseerime, teeme näitemängu, korrastame lillepeenraid." Kuninganna harrastustest oma nn külakesest (le *hameau) räägiti legende. Seal lüpsvat kuninganna ise lehma, toitvat lambaid ja kasvatavat lilli ja juurvilju. Tema väga peen sõpruskond oli suure hoolega valitud. Lühidalt: kardinali veeti ninapidi. Mees pantis oma varad, maksis juveliiridele osa ehte väärtusest, kinnitades, et kuninganna tasub teatud tähtaja möödudes puuduva summa. Proua
mu teiste teemadega), vaid algus pikale ning südamelähedasele sidemele satanismiga. Ma kirjutasin LaVey eluloo ,,Saatana kättemaksja" (1974). Pärast selle avaldamist sai minust Saatanakiriku täieõiguslik liige ning lõpuks ka preester see on tiitel, mida uhkelt koos teiste pühitsetud inimestega praegugi kannan. 1969. aastal alustatud filosoofiline arutelu LaVeyga kestab meil edasi. Nüüd, kümme aastat hiljem kaasame oma seltskonda mõne toreda nõia või musitseerime. LaVey mängib orelit ja mina trumme. Kõik, mis LaVey oma elu jooksul on teinud näib olevat teda Saatanakiriku looja rolli jaoks ette valmistanud. Ta juured ulatuvad Gruusiasse, Rumeeniasse ja Elsassi. Tal oli mustlasest vanaema, kes jutustas talle legende vampiiridest ja nõidadest oma kodumaal Transilvaanias. Juba viieaastaselt luges LaVey Mary Shelley ,,Frankensteini" ning Bram Stockeri ,,Draculat". Kuigi ta oli teistest poistest erinev, valiti ta mängudes tihti liidriks. 1942
annaabi.ee 
