sajandil vabakujuliseks. Nõukogude aastate algul rajati eesväljaku keskele betoonist bassein istumiskohaga, mida tänapäeval enam pole, ebakorrapäraste teede ja lillede ning õitsvate põõsastega. Edelakülge on istutatud kaskede rida, mujale muruväljaku servadesse vahtraid ja kaski. Mõisa juurde kuulub ka park, mis rajati 18. sajandi lõpul ning on keskmise suurusega regulaarpark. Pargi peaosa on mõisa peahoone tagaväljak. Regulaarne osa lõppeb kirdes avara muruplatsiga, mille keskel on kõrgendik, kus kunagi asus kasvuhoone. Pargi osa lõpetab puuderivi. Vabakujuliselt oli kujundatud pargi põhjaosas oleva kahe tiigi ümbrus, millest tänapäevani on säilinud vaid üks, ning eesväljak. Parki täiendati pidevalt kuni 1990-nendate alguseni peaosa kujundust muutmata. Omaaegne regulaarpark on nüüdseks kujunenud parkmetsaks. Parki rajas loodusloo õpetaja Paul Pedaste 1923. aastal väikse botaanikaaia, mida peale Teist maailmasõda laiendati
Külatänavalt viib hekkidest ääristatud tee maja ette. Hekid on pügatud jugapuust, mida kroonivad sellest lõigatud linnud ja seened. Maja koos köögitiivaga moodustab nurga, mille sees asub pukspuuhekiga piiratud väike aed. Pukspuuruutude sees roosid, lavendel, sõrmkübaralill, liiliad jt "vanamoodsad" lilled. Siin-seal pügatud pukspuust "puukesed". Aia ühes nurgas väike tiik sinistest iiristest ümbritsetud. Aed kontrasteerub tohutu muruplatsiga orunõlval, kust avaneb suurepärane vaade orgu. Maja, aia ja ümbritseva looduse täielik harmoonia. Kõige tuntumaid tegijaid uusklassitsistlikus aiakunstis olid Gertrude Jekyll ja arhitekt Edwin Lutyens. Gertrude Jekyll (1843-1932) oli mitmekülgne kunstnik, keda mõjutasid samuti William Morrise ja John Ruskini (Arts&Crafts) ideed. Ruskini naturalistlikud taimejoonised ja värviõpetus. Aianduses jagas ta nende imetlust "vana Inglismaa" aiakunsti vastu. Hiljem, kui ta nägemine
annaabi.ee 
