Tammsaare ja Gailit elulugu
mõjudes nüüdisaegsesse lugejasse siiski vahest ehk enam loole arhailist varjundit andjaina kui
tõesti naljakaina. Koomilise ürgalgeid tulevatki otsida seksuaalselt pinnalt. Tänapäeva
lugejale muhedamat koomikat esineb juba suuremal määral Pearu arvukais kõrtsi-, kodu- ja
kohtuprotsessimistes naaberperemehe Andresega, eriti tugeval kujul aga ta nääklemistes
Andrese karjapoisiga; aialõhkumises, milles ta jääb alla, sest et ,,nuabrimehe veart eit oma
heleda jaalega" (Pearu murrakulise kõneviisi pitoreskne koomika) kurjale läinud loomad palja
hõikumisega ära kutsub; kraavipaisutamistes, mis naabri karjapoisi vahelesegamise tõttu
samuti luhtuvad; tikkude tagumises kopliteesse, mis lõpuks veristab Pearu enda jalad, ja hul-
gas teistes säärastes seikades. Kõik need stseenid kätkevad võimast koomikat puhtamal kujul
(Hobbes'i valemi järgi, et ,,üleoleku tunne kellegi inferioorsusest", eriti kui selle juures või-
dule pääseb õiglane pool, tekitab naeru)