„Väljatõukamine ja survele allumine August Kitzbergi näidendis „Libahunt“
Tiina sõnavõtt oli meeletult mõjuv inimestele ta ümber, kõik tarretusid ning kuulatasid
tähelepanelikult mida tal öelda oli. Siis, kui Tiina metsa poole minema hakkas ei järgnenud
talle keegi, inimesed olid justkui tema jutu mõju all. Peale seda kui Tiina juba metsa
sügavustesse oli kadunud, kostus peale vaikust Vanema Naise ehmunud hääl ,,Püha Jumal!
Jaanituli kustunud! See ei tähenda head!" (lk 40) Tiina metsajooksmisele ei järgnenud
mingisugust murelikkustunnet või kahetsust. Inimesed olid saavutanud enda eesmärgi, Tiina
oli väljatõugatud. Ainukene, kes Tiina pärast muret tundis, oli Margus. Marguse vanemad olid
selleks hetkeks otsuse juba teinud, Tiina oli nende perekonnast täielikult väljatõugatud.
,,Ammu oleks vaja olnud tüdruk silma alt ära saata! (lk 40) on esimesed perenaise sõnad peale
Tiina metsa minemist. ,,Nojah, ära saata! Kuidas sa teda äkki ära ajad? Aga ega muud nõu üle
jää