Lapsepõlve mõjud isiksuse arengule
kannatavad täpselt sama palju, kui isegi mitte rohkem, kui neid oleks füüsiliselt
rünnatud.
Danya Glaser (2002) leiab, et emotsionaalne väärkohtlemine võib avaldada tugevamat
mõju lapse arengule kui füüsiline väärkohtlemine.
Imik, kelle emotsionaalse hoolitsuse vajadust pidevalt igoneeritakse (isegi siis, kui
tema eest on füüsiliselt hästi hoolitsetud), võib hooletusse jäetuse kätte ära surra.
Lapsed, kellele on pakutud vähe emotsionaalset hoolt võivad muutuda murelikeks ja
ebakindlateks lasteks, kellel on madal enesehinnang ja aeglane areng.
Kuigi emotsionaalse väärkohtlemise nähtavad märgid lastel võivad olla raskesti
märgatavad, on peidetud emotsionaalse väärkohtlemise armid nähtavad mitmetes
käitumisviisides, sh ebakindluses, madalas enesehinnangus, enesehävistuslikus
käitumises, vihaaktides (näiteks asjade põlemapanek ja julmus loomade vastu),
eemaletõmbumine, põhioskuste kehv arengutase, alkoholi või narkootikumite