Blaise Pascal
elamiseks, mis kätte jõudes osutub illusoorseks. Kõigele, ka ühiskonna üvele, isiklikku hüvelolu
eelistades jõuab egoistist inimene oma traagilisse finaali. Enesearmastus häbistab enese lõplikult.
Lisaks julmusele ilmneb nüüd ka tema arutus, sest ta ei saavutanud seda, mille poole kõige rohkem
püüdles.
Pascal eitas egoistlikku õnne ja ükskõiksust võõra kannatuse suhtes. Elu ohverdamist õhiskonna
heaks, nagu seda teevad mõned inimesed, pidas ta õigeks. Murederohkes maailmas rahulollu
tardumise mõistis ta hukka. Ta ütles, et muredele andumine ei ole häbiasi, häbi on lõbukoorma all
ägamine. Ta hüüdis otsekui inimkonna südametunnistusele: "Ei tohi magada!" Pascal oli veendunud
kristlik kollektivist. Ta otsis vaimutoitu, millest saaksid söönuks kõik inimesed. Masisest elust ja
filosoofiast ta seda ei leidnud.
Et "ülimat hüvet" kui lõpmatut õnne ei ole inimesed suutelised omal jõul leidma, peavad nad