Pealtnäha oli Jaan väga vaene, kuid seda ainult materiaalselt, kuna tähtsaim asi, millel nimeks perekond, oli tal ju olemas. See raamat läheb korda ning paneb mõtlema, et miks küll nii ausal ja õiglasel inimesel, nagu seda oli Väljaotsa Jaan, on nii vähe antud. Inimene, kes on hingelt ja südamelt nii puhas, on karistanud elu nii raskel moel, et tekib tung aidata sellise elujärjega osaliseks saanud inimesi. On lausa ebaõiglane, et neile on antud elada nii sünge ja murederohke elu, et lõppude lõpuks tuleb isegi neil õigelt teelt kõrvale kalduda ja teha tegusid, mis on siiani olnud täiesti vastuvõetamatud ja väärad, kuid tunduvad ainsa võimalusena pääseda ahelatest ja elada täisväärtuslikku elu. Arvestades, kui ammu on see raamat kirjutatud, tuleb tõdeda, et selline paradokse täis elu, ei ole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi. Valetamised, varastamised ja varjamised on saanud tänapäeva elu lahutamatuks osaks
ebatavaliselt tormakat ja hoogsat mängumaneeri. Rohkem need kaks suurt muusikut enam ei kohtunud. Samal aastal suri noore Beethoveni hell ja armastav ema ning kogu perekonna eest hoolitsemine langes noore helilooja õlule. Kahe noorema venna kasvatamine nõudis hoolt, tähelepanu ja raha. Ludwig kauples end tööle ooperiteatrisse, mängis orkestris vioolat, andis kontserte ning muusikatunde. Alanud oli karm argipäev, ränk, töine ja murederohke elu. Neil aastatel kujunes ta välja isiksusena ja kujundas ka oma maailmavaate. Suurt rolli mängisid siinjuures Neefe soovitusel alustatud õpingud ülikoolis, mis jäid paraku lühikeseks. Just sellel ajal (1789) leidis teisel pool Reini jõge, Prantsusmaal, aset tähtis sündmus revolutsioon, mis ülistas vabadust, võrdsust, kõigi inimeste vendlust ning need kuninga vastu üles tõusnud rahva õilsad püüdlused leidsid Beethoveni hinges ägeda vastukaja
annaabi.ee 
