Eesti murded Referaat
nigelaks. Selleks ajaks oli täiesti ilmne, et üks pikk eesti murdeuurimise
etapp on lõppenud. 2001. a taastati keelekogumisvõistlused uute eesmärkidega,
mitte enam ajaloolise murdekeele talletamiseks. Novembris 2001 toimus
ESi õppepäev ,,Keelekoguja kool", kus anti nõu ka nüüdismurrete kogujatele.
ESi toimetistena ilmusid vaadeldaval perioodil Gustav Vilbaste ,,Eesti
taimenimetused" (1993), Hella Keema ,,Tartumaa saja-aastaste jutud" (1995)
2 Järgnev ülevaade ESi murdetegevusest põhineb Emakeele Seltsi
aastaraamatutes 35
47 ilmunud aastaülevaadetel, mille on kirjutanud ESi teadussekretärid Mart
Meri (1992
1996), Tõnu Tender (19972000) ja Asta Õim (2001).
202
ja ,,Võru keel" (1997), Theodor Saare ,,Kihnu raamat" (1998). Praegu on
töös väljaanne ,,Kultuuripeegel murdekeeles" (Võru murdetekstid, koost.
Mari Must ja Eevi Ross). Seltsi viimaseks suurprojektiks on kõrgkooliõpikukski
mõeldud monograafia ,,Eesti murded ja kohanimed" (2002; autorid