Eesti muusika
Erandiks pole ka määratlus
"sümfoonia" teose puhul, mis pole orkestrile kirjutatud.
Sümfooniate nimekiri tundub päris aukartustäratav, kuid samas polegi neid teoseid, mis
kontserdisaalides ikka ja jälle kõlavad, kuigi palju. Mida siis ikkagi mängida? Siin on
veel üks konks. Nimelt on teosed eri ajal erineva kaaluga. Näiteks omal ajal peeti üheks
suuremaks läbimurdeteoseks uude mõttemalli Villem Kapi II sümfooniat. Seda praegu
üle kuulates ei saa enam päris täpselt selle murdelisusest aru. Samas mõjus ootamatult
värskena Jaan Koha I sümfoonia, teos, mida samuti ammu pole kuulda olnud.
Kui algusaastate sümfooniate loomisel on oma selge põhjus, siis 1966. aasta sümfooniate
"kuhja" ei oska millegagi põhjendada. Ka mitte konkursiga, sest sümfooniate konkurssi
pole olnud. Uus tendents ilmub 1980. aastatest, mil konservatooriumi lõputööks valitakse
tihti sümfoonia. Viimastel aastatel on (ettekandele jõudnud) sümfooniate arv aga taas
annaabi.ee 
