Eesti kirjanduse ajalugu I
armastusloost jäänud kultuurilooliselt tähendusrikas kirjavahetus. Juhan Liivi elukäigus räägivad
kaasa vanemate kuulumine vennastekogudusse, külarahva hoiakud, majanduslik piiratus, kidur
tervis, kunstihuvi, haridusjanu, eelduste ja võimaluste vastuolu. 1885. aastal töötas ka ,,Virulase"
toimetuses ajakirjanikuna - seal sassis suhted Vildega. Ajakirjanikuna töötas veel ,,Sakalas" ja
,,Olevikus" 1890-92.
Tartu-aastad moodustavad Liivi lootusrikkama, loomeerksama, murdelisema ja traagilisema etapi.
Enne ,,Olevikus" töötamist oli Liiv avaldanud luueltusi, koostanud luulekogu käsikirja, kirjutanud
jutte, tõlkinud, huvitunud kirjanduskriitilistest probleemidest, väidelnud nii Vilde kui teisteega
realismi üle. Üleliigsed pinged siiski kurnasid Juhan Liivi ning 1894. aastal paigutati ta Tartu
närvikliinikusse, skisofreeniast ei paranenud. Tegutses veel mõni kord teiste toetustel kultuurielus,
viimased aastad elas Kavastu Koosal.