Eesti murrete kujunemisest ja hääbumisest
selliselt ühist algupära idamurdega. Viitso kõneleb ajaloolisest arengust lähtudes viiest eesti
peamurdest: lõunaeesti, põhjaeesti, ida-, kirde- ja rannikumurdest.
Huno Rätsepa järgi eraldus varasel perioodil Viru murre, mis sai kirderannikumurrete
aluseks. Hiljem lahknes maamurdest Vaia murre, mis sai aluseks idamurdele ja mõjutas
kirderannikumurrete moodustumist. Rätsep seletab kirderanniku murderühma teket vana
murdeliiduga. Rätsep tõstab esile keele- või murdeliitude tähtsuse ka hilisemas eesti keele
kujunemisloos, rõhutades, et viimasel aastatuhandel on esinenud suundumisi nii murrete
eristumisele kui sarnastumisele.
Valdav enamik lõunaeesti murrete vahelistest erijoontest on samuti tekkinud viimase tuhande aasta
jooksul. Lahknevuse olulisemad põhjused olid erinevad keele- ja murdekontaktid:
· Mulgi murde erijoontest on mitmed seletatavad lääne-eesti keeletava mõjudega;