Eesti kirjandus II kevad
aastal
ilmunud „Kui me Moonsundi...“. See näidend on selles mõttes huvitav, sest
ta on imelikus keeles kirjutatud.
Isiklik taust Kõivu jaoks oli see, et sõja alguses pidi pere lahkuma läände,
kuid lahkus ainult isa ning ülejäänud jäid Eestisse. Kui isa ükskord
ühendust võttis, siis Madis Kõiv ei suhelnud enam kunagi isaga pärast
seda, kui ta oli lahkunud. Kõiv on ka muus mõttes tõdenud, et tema jaoks
tekkis mingi teatav murdehet, kui isa lahkus. Tema painetes mängib olulist
rolli kummaline haigus, mis Madis Kõiv mägedes matkates läbi põdes.
Kaudsemalt võiks pärimuslikuks tükiks pidada „Küüni täitmist“. See kuulub
küll sinna radikaalsemasse külge, sest teda üksühele lavastada on
võimatu. „lõputu kohvijoomine“ võiks ka olla otsapidi pärimuslik. Tegemist
on Werneri kohviku näidend. Mingis mõttes väga Kõivulik lahendus – ruum
on paigas ja ka tegelased, kes ei muutu